Aksioomi laks majja

Viimastel päevadel.. või sisuliselt juba terve nädala on mind vaevanud väsimatu äng. Muusikat kuulata on lausa piin, sest kogu aeg on tulvab üle tunne ja tahtmine ise sama head ja emotsionaalset ja võimsat muusikat teha. Aga kuidagi ei saa. Kord pole võimalust ja siis pole aega. Enamus päevadest kulub töö tegemisele. Töö, mis maksab suuremalt. Mille eest hinge sees hoida. Aga mis ei toida hinge päris nii. Muusikat tahaks teha. Igal hetkel, igal võimalusel. Ja igal võimatusel. Siis veab aga hing jälle mujale samaväärse armastuse juurde..

Aga küllalt kurtmisest.

Ma haarasin härjal sarvedest ja vedasin ta koju. Või noh, veel mitte päris, aga ütleme nii, et ma tegin väljamineku ära ja nüüd peab vaid veidi ootama, et härg koju tuleks.

Härjaks on siis seekord M-Audio Axiom 25. Imetilluke, aga see-eest võimas. See on kompaktne midi-klaviatuur, mille saan (ideeliselt) otse arvutiga ühendada USB kaudu. Väljanägemiselt on ta selline:


Lisaks vahetult enne seda omastasin ma Logic Studio täiskomplekti. Hunnikute viisi soft-sünte ja sämpleid. Väga võimas programmide kogum. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal saan selle pea täies võimsuses käiku lasta. Ideeliselt, kui nüüd ühel hetkel see klafka mul käes on, saan ma ka töö juures vaikselt muusikat nokitseda.

Veel ka see uudis, et retro-laks on üle ja ära läinud. Juno 106 leidis uue ja ma olen täiesti veendunud, et oluliselt parema kodu!

Retro. Minu Retro.

Põrutavad uudised! Nii järsku see juhtus ja keegi ei näinud seda ette tulemas. Ega ees kõndimas. Analoog on majas ja rahu-vaikust enam pole! Väga mõnusad ja madalad bassid on. Sellised, mis maja vappuma panevad. Ma ei teadnudki, et minu väikesed õnnetud Logitechi arvutikõllikõlksud sellist häält suudavad teha.

Peasüüdlane selle taga: Roland Juno-106. Kes veel ei tea, siis välja näeb selline:


Taaskord allmighty Rada kaudu saadud. Ehk siis soetatud. Pill aastast '83-'84. Või sinnakanti. Aga üllatavalt hästi toimib. Väljanägemine on täitsa okei. Kõik funktsioonid ja nupud funkavad. Kergelt probleemne on vaid volüümi nupp, mis kipub koletult krabisema. Ja mingite kõvemate toonide peale hakkavad kõrvaklapid ragisema. Ma väga loodan, et see on tingitud mitte just kõige parematest kõrvaklappidest.

Esimese hooga pean ma tunnistama, et ma ei ole tegelikult just ahvivaimustuses sellest pillist. Ütleme nii - eks selle ostu tingis kuigi palju nostalgia-laks. Kaks esimest tõsisemat pilli olid mul ju mõlemad Juno'd. Küll hoopis teist masti ja hulka vähem hinnatud.. aga ikkagi. Ma igatsen neid taga. Eriti esimest. Rahvas räägib, et see Juno-D on täiest mõtetu pill, aga seal olid sees sellised saundid, mida ma enam leidnud pole. Ja vääga mahlakad... oeh.... noh jah.

Pean tunnistama, et ma pole ikka üldse analoogi-pede. Ehk siis ma ei näe nii mägedesuurust vahet analoog- ja digitaal-helil. Ma võin teoreetiliselt välja mõelda, kus ja milline see erinevus olla võiks, aga ma lihtsalt ei kuule seda. Minu arust digitaalne saund on palju huvitavam. Ju ma olen lihtsalt uue ajastu laps.

Kõik see muidugi ei tähenda veel, et ma kiirustaks Juno-106'te maha kandma. Kindlasti mitte. Ma usun, et saan seda edukalt nii stuudios kui ka laval rakendada. Mõnel suuremal laval muidugi. Ja vähe pikemal kontserdil. Lihtsalt efekti-mõttes. Et teha maitsekaid lülitusi analoog-helide maailma. Eriti puiesteesse peaks see hästi istuma.

Esiteks peame me muidugi vähe paremini tuttavaks saama. 106 ja mina.

Lahendused =)

Olude sunnil tuli peresse uus lapsuke. Või pigem mänguasi, nagu mina seda kutsun..

Ehk siis, kuna kosmoseputukast ei osanud ma piisavalt operatiivselt elulooma välja võluda, siis oli kihkukähku tarvis asendust. Taaskord Rada7'me vahendusel leidsin sobiva:

Line 6 Tone Core Echo Park. Kajaplokk, mis originaalis mõeldud kitarrile, aga stereosisendi/-väljundi olemasolu muudab selle sama funktsionaalseks ka minu jaoks.

Välja näeb säärane:


Heli on väga ilus. Ja ta teeb täpselt seda, mis ma tahan, et ta teeks. Tekitab väga paindliku ruumi. Paindliku selles mõttes, et väga lihtne on ruumi suurust ja kaja kestvust muuta. Erinevalt kosmoseputukast on ta hulka mõistuspärasem, ehk siis allub kergemini kontrollile. Väga meeldiv on ka tap-tempo funktsioon. Iga loo alguses saan trummari järgi tempo paika panna ja vajadusel loo keskel parandada. Mõneti mugavam oleks tempot numbritega sisestada, aga seda on ilmselgelt liiga palju tahetud. Mul ei olegi vaja, et kaja masinliku täpsusega astuks. Kerge kaootilisus suurendab ruumi oluliselt.

Negatiivne on see, et see jubin sööb hullult patareisid. Pean mingi universaal-adapteri muretsema..

Kajapargi omandamine ei tähenda muidugi, et ma otsingud lõpetanud olen. Kõhutunne ütleb, et kuskil on olemas ka spetsiaalselt süntesaatorile mõeldud veel paindlikum kajamasin. Muidugi oleks ilus, kui see oleks analoog, aga võib ka digi. Pole veel nii analoog-pedeks muutunud.

Prohvus närib jätkuvalt hinge. Üsna ilmne: kuni see konkreetselt mu näppude all ei ole, rahulikult ma magada, hingata, puhata, mängida, süüa ei saa. Isegi kui muud aspektid mu elus tingivad naudinguid ja lõpp-kokkuvõttes peaks tähendama õnne ja rahu ja hea une igavesti ja igavesti.. MA PEAN SELLE SAAMA!

Jonn tuleb peale...

Tegelikult ma võtsin otsuse vastu, et kohe kui dollari kurss natukenegi tõusma hakkab, siis hakkan väljapressimisega tegelema. Loodetavasti tulemuslikult!

Probleemid =(

Mu Eowave Space bug ütles üles.. minu kullakallike analoog-efektikas. Veider - ma polegi veel siia kirja pannud, et mul üldse selline asi on. Galaktlani käest ostetud ja mind päris truult teeninud.. Välimuselt selline:


Aga mis sellest enam... Lüliti, mis efekti sisse ja välja lülitab ei anna enam kontakti. Kiskusin selle ka lahti, aga ilma lahti ja pärast uuest kinni jootmiseta ei paranda seal suurt midagi. See vajaks üsna väikest jootekolbi ja väga stabiilset kätt. Kumbagi neist minul pole. Esimese saaks teoreetiliselt poest; kindla käe tarvis peaksin ma mõneks kuuks kõigepealt suitsetamise maha jätma ja siis mingeid tugevatoimelisi rahusteid manustama - väljavaade, mis mulle üldse ei meeldi.

Samas - ma lohutan end mõttega, et tegelikult see efektikas polegi päris see mida ma vajan. Ta teeb ilusat analoog-heli, tekitab väga huvitava ruumi, aga kontrollida seda on üsna keeruline. Kaja täpselt õiges rütmis kõlama panna on sisuliselt võimatu - see on päris tujukas vidin ja mul pole nii palju püsivust, et sellega piisavalt jännata.

Ehk siis pean leidma midagi muud. Midagi uut.

Vahepeal käis rada7'st läbi pakkumine: Electro Harmonixi Holiest Grail kajaplokk. Esmapilgul just see, mida ma vajaksin. Aga see on mõeldud ikkagi kitarrile. Mis tähendab seda, et sel' on vaid mono-sisend. Mis pole minu jaoks vastuvõetav. Nii palju siis sellest...

Seega pean veel otsima. Galaktlan vahetas Space bug'i mingi Moogi analoogi vastu. Ma ei taha mõeldagi, mis selle hind võis olla. Aga mul on seda tarvis. Midagi on mul tarvis. Praegu üritan Microni enda kajadega hakkama saada, aga need pole piisavalt head.

Kõigele lisaks teeb mind närviliseks teadmine, et ma pole sammukestki lähemal prohvusele...

Oh, millal küll päike horisondile tõuseb..

Rubriik: peab saama!

Taas kord üks pill, mille ma võtan. Kui kõik läheb õigesti, siis minu kalli Microni vahetab välja see pill:


See on Prophet '08. Legendaarse Prophet 5'e järeltulija Sequential Circuitsi värskeim toodang. Ma tahaks sellest pikemalt rääkida, aga ma natukene kardan ära sõnuda..

Hea uudis on see, et Motu töötab pea ideaalselt. Fantom X6 kõlab väga ilusasti. Laias laastus - ma olen rahul. Aga selle prohvuse ma pean saama! =)

Motu Motiveerib

Mulle meeldib, kui asjad töötavad. Eriti, kui need töötavad nii, nagu lubatud, nagu ma lootsin ja pikkisilmi ootasin ning üleüldises mõttes pettumust ei valmista. Sellist asja juhtub paraku nii pagan harva. Vahest just tänu sellele on need harvad juhud magusamad.

Ühesõnaga Motu UltraLite töötab nagu unistus. Alguses oli veidi mõistatamist, kuidas see süsteem töötab, aga manuaal oli suureks abiks. Iga punkt oli selgelt ja konkreetselt välja kirjutatud, ei midagi ülearust, ei midagi segast. Erinevalt selle Alesise vidinast, läks manuaali ja reaalse elu pildid ilusti kokku. Nagu unistus. See tõeks-tulnu.

Ah jaa, kohe-kohe peaksin ma kätte saama ka oma uue König-Meyeri sündijala. See sai mul tellitud (ja poolikult ka kinni makstud) juba oma 4-5 kuud tagasi. Kaua tulnud kaunikene. Ma ei ole isegi üldse mitte pahane. Hetkel ootan raha, et ka teine pool välja lunastada.

Säänne näeb välja:

Lisaks veel teise korruse raam. Ma loodan, et seda saab piisavalt kõrgele tõsta, et ma saaks püsti mängida. Kui ei, siis pean tagasi toolile istutama end. Natuke nagu tahaks seda, aga kuigi palju ei tahaks ka. Siis pean veel kogu oma juhtmemajanduse üle vaatama ja muretsema optimaalsema pikkusega jupid. Need juhtmed kaaluvad ikka omajagu ja kole on ka. Siis peaks vaatama veel mingid krõpsud, millega saaks juhtmed ajutiselt standi külge tõmmata, et nad niisama ei tilbendaks.

Tööd ikka jätkub. Ja raha kulub ka. Aga laias laastus olen ma väga lähedal pea-ideaalsele set-upile. Üsna tõenäoliselt läheb järgmisena suurematest asjades Micron vahetusse, aga seda pean ma veel väga põhjalikult kaaluma. Samas pean ma vahepeal oma rahaseisu paika saama uuesti elik võlgadest välja rabelema. Ei midagi hullu, aga igal juhul on parem, kui neid poleks.

Käega katsutav fantoom

Nagu Leen ühe proovika lindistuse peal kõigest üle hõikab: "Hoopis teine plaan!" Või vähemasti midagi sinnakanti..

Alesis iO|26 kohta lootsin, et:
- see on vastupidavam (võimalik, et isegi oleks)
- ta töötab paremini (võimalik, et riistvaraliselt ongi kõik ok)
- töötab lihtsamalt ja loogilisemalt (mina seda korralikult tööle ei saanudki)

Ühesõnaga läks tagasi, kust ta tuli. Kanaleid normaalse valjususega tööle ei saanud; kohati heli hakkis ühes kanalis (manuaal soovitas buffer-size'i muuta, aga kontrol-paneelis ma sellist kohta ei leidnudki; pilt, mis avanes arvutis ja mis oli manuaalis olid kaks täiesti erinevat asja). Muretsesin netist kõik kõige viimased up-date'id ja draiverid, aga ei miskit. Midagi nagu muutus, aga tööle ei hakanud.

Internetis tuulates leidsin valdava tendentsi, et ega ta eriti ei tahagi funktsioneerida nii, nagu välja reklaamitud. Asi ongi draiverites. Ja paremaid Alesis ei paku.

Põhimõtteliselt räme pettumus minu jaoks. Alesise õnneks olen ma Micron'iga ikka päris korralikult rahul ja ma olen valmis selle apsaka unustama.

Õnneks pillipood.ee nõustus tagastusega. Või tegelikult vahetasin selle lihtsalt välja. Kallima vastu: Motu UltraLite. Vahe on paartuhat krooni. Kuigipalju olen ma Motu kohta kuulnud ja siiani vaid head. Aga arvata võib, et ega enne ei tea, kui asi käes ja töös. Eriliselt hea boonus selle aparaadi juures on nn stand-alone funktsioon, ehk siis seda saab kasutada ka ilma arvutita. Sisuliselt väike mikserpult. Vot selline:


Aga nüüd siis "suuremate" (ja kaalukamate) uudiste juurde. Juno-G on läinud. Fantom-X6 on tulnud. Üle 12 kilo puhast rõõmu (loe: kaal). Üle 37 kilo investeeringuid (loe: raha). Puhas rõõm on muidugi varjutatud õppimis-protsessi poolt - eks ikka tahaks kohe osata ja kasutada. Seda enam, et üle-eile tuli, täna läheb juba lahingusse. Ja homme. Paraku patchide valutu liigutamine via arvuti Juno-G'st Fantomisse ebaõnnestus (elik ei töötanud see nii nagu lootsin). Tuli aga otsast alata. Eile hilisõhtune proov andis küll lootust, aga mitte veel lähipäeva-kontsertideks.

Väljanägemine on sel' säherdune:


Kui nüüd kaugemale vaadata praegusest hetkes (aasta või nii), siis arvatavasti järgmisena läheb paraku vahetusse ikkagi Micron. Nii hea ja tore kui ta ka on, tõsiasjaks jääb, et on ka paremaid.. ...aga sellest juba pikemalt pärastpoole.

Muutub, aga väga vähe...

Viimane otsus kõlab siis nii, et ma ei loobu praegusest riistvarast. Välja vahetan ainult audio-interface'i.

Lugesin arvamusi selle kohta, et tegelikult tarkvaralised sünteesiad ei ole ikkagi päris see, mis raudvaralised (isegi kui need viimased on digitaalsed). DSP ehk digital signal processing on see vahend, mis eristab tarkvara eriliselt steriilset heli raudvarast...
Ühesõnaga metsa. Ainiti tarkvara peale ma üle minna ei kavatse. Siiski mõnda Arturia soft-sünti tahan küll. Võimalik, et seda steriilset heli teeb väheke mahedamaks minu Space Bug analoog-kajamasin.

Audio-interface on mul praegu M-Audio Firewire 410. Kaks sisendit ja kümme väljundit. Nii laias laastus. Kui mitte lugeda erinevaid digitaalseid sisendeid. Uus loom tuleb kaheksa analoog-sisendiga ja ka kümne väljundiga. Praegune jubin on suht lagunenud juba, mitte et ma teda muidugi liiga õrnalt hoidnud oleks. Aga kõrvaklapi pesad ei taha eriti enam ühendust anda ja midagi koliseb sees. Küll muidugi jätkuvalt töötab.
Uus tuleb tellida ja aparaat on Alesis iO|26. Väljanägemine on tal selline:

Ma loodan mitut asja: et see on vastupidavam; et ta töötab paremini, lihtsamini ja loogilisemalt; et ta ikka jõuab piisavalt kiirelt siia.... jne.

Beta 1.1

Mida enam ma netis tuulan ja selle CME kohta loen, seda kahtlasem tundub nende odavama otsa toodang. Pigem on ülekaalus need kommentaarid, kus keegi on saanud juba poest vigase aparaadi, pluss siis veel see, et mingid funktsioonid taas ei tööta.

Vaatame siis veel seda Ediroli.

Selline, muuseas...:



Mitte päris nii flashy, kui CME. Aga praegu ma veel ei tea, kui seiklushimuline ma olen, et see CME tellida ja siis tagantjärgi jännata..

MIDI siin MIDIvidivici seal

Jätkates eelmist teemat ja arendades seda..

Kuidagi tuleb ju seda softsünti ka kontrollida ehk siis mängida. Siit tuligi ühel hetkel suht lambist Juno-G müüki panna (mõeldudtehtud) ja muretseda vähe korralikum MIDI-klaviatuur.

Algselt mõtlesin Edirol PCR-800 peale, kuna tegemist on siiski Rolandi tütarfirmaga ja hoiaks sisuliselt sama liini. Ma ei teagi öelda, kas Rolandi asjad on olnud nii veatud ja ideaalsed, aga vähemasti on siiani olnud selle kontserni toodetel suht stabiilne kvaliteet. Võimalik, et mitte parim, aga mõneti kindlapeale väljaminek. Seda enam, et PCR-800 oli Is Musicus poes kohapeal täiesti olemas ja mõistliku hinnaga. Miinus on see, et netis lugedes tuli välja selle tootega paar jama. Mingi funktsioon, mis suure suuga välja reklaamiti (ja ka minu elu üldiselt kergemaks oleks teinud), pidi puudu olema ja ei teata ka veel seda, millal see siis lõpuks lisatakse. Seda enam, et toetust Macile otseselt ei ole. Kaasas olev (tõsi küll päris hea) tarkvara on puhtalt Windowsi teema. Plaan on kõige selle juhtimiseks MacBook Pro muretseda. Teoreetiliselt saaks seal ka Windowsi püsti panna, aga siis kaoks nagu kogu Maci mõte ära...

Siis veel tuuseldades avastasin CME toodangu. Väidetavalt suht kindel jne. Leidsin ka, et näiteks Sugababes'i taustabändis on üks selle firma klahvka... =)

Täpsemalt siis minu jaoks huvitav CME UF seeria. UF6 ehk siis 61 klahviga variant. Pillipood.ee annab kolm erinevat varianti. Musta-punasega klassikaline lihtne variant. Hõbe-helepuitpruunikas eriväljalase sisse-ehitatud FireWire audiointerface'iga (mis on väga lahe asi) ja kolmas variant (hinnalt keskmine) on Waldorfi eriväljalase, kus on mingid sündisaundid ka sisse pandud.

UF6 klassikaline variant näeb kohati päris retro välja. Ehk siis natuke 80'ndate teema. Selline:


Ma veel päris täpselt ei tea, kuidas ma oma rahadega välja mängin. Teine küsimus on selles, kuidas see üleminek välja nägema hakkab. Peab ju jälle kõik saundid välja otsima ja kuidas laivideks kasutamiskõlblikult üles sättima. Ja selleks on vaja aega. Põhimõtteliselt saan ju praegu juba hakata sellega tegelema. Ka Juno-G'd saan sama moodi MIDI-klaviatuurina kasutada.

Õnneks lähitulevikus laive paistmas ei ole ja peaks asja käsile võtma. Samas, peaks ka kolimise käsile võtma ja sellega ühelepoole saama... Nöök..

Mis ma noolin

Ma ei suuda rahul püsida. Pole jõudnud veel praeguseidki pille korralikult omandada, ja juba tahaks uut kraami. Võimalust nagu oleks; hull tahtmine on ka. Ei teagi, kas asi on selles, et tahaks huvitavaid helisid kergemalt kätte saada või siis tahaks lihtsalt maailma avastada. Nii öelda. Mugavalt ja kodus. Varieeruvate helide maailma siis..

Mis mul siis silma on jäänu. Arturia on väga tänuväärne kompanii, kes on tarkvaralisi sünte juba väga pikka aega teinud. Ja teinud seda väga hästi. Isegi minu iidol J. M. Jarre on hea sõnaga neid tunnustanud. Kaua aega tema kasutuses olnud riistvaraline klassik Prophet-5 (Sequential Circuits) on Arturia poolt vähe kättesaadavamaks tehtud. Just seda nüüd tahakski. Aga mitte ainult. Kokku on klopsitud komplekt Prophet-5'st ja Prophet-VS'st. Lühidalt kokkuvõttes tähendab see seda, et tegemist on sisuliselt ammendamatute võimalustega sünteesiaga, millega võib väga hullu ja keerulist heli tekitada. Kuna ma pole suutnud omale kogu seda heli-sünteesi protsessi lõplikult selgeks teha, siis karta on muidugi, et minu leidmise tee saab olema puhtalt katse-eksimus-meetodil... Seda komplekti propageerib (ja väidetavalt kasutab ka) Nine Inch Nailsi Trent Reznor. Ma usun, et see on näitaja.


Palju see ei maksa, paar-kolm kilo. Eeldus on muidugi see, et ta mul maci peal tööle läheb ja soovitavalt ka Logicu tööle hakkab. Vastasel juhul on selle kasutamine vähe ebamugav. Aga näikse. Kui praegu Under Marié'ga suuremad väljaminekud saab tehtud, siis saab näha, kas õnnestub see endale soetada. Hea oleks sinna juurde siis ka kohe mingi väike MIDI-klaviatuur sebida, et elu vähe lihtsamaks teha. Kuidas selle kraami kasutamine reaalselt välja nägema hakkab (rääkimata logistilisest õudus-unenäost..) veel ei kujuta ette, aga näikse...

Uitmõte

Ma olen suht ebapoliitiline või a-poliitiline.. ehk siis poliitikast võimalikult kaugel. Aga mõned väljaütlemised panevad tõsiselt mõtlema. Ideeliselt peaks kogu sedasorti suurem juhtimine ja kordineerimine käima võimalikult märkamatult. Viimasel ajal on asi aga kuidagi viltu läinud, juhid kerjavad tähelepanu tehes kõikvõimalikke lollusi, samas rahva reaktsioone ehk soove ei järgita. Lausa müstika, kuidas enamus suudab nii ära tõusta..

Mõtlema pani tänane Päevalehe artikkel Henn Kääriku poolt:
Demokraatia võimalikkusest Eesti Vabariigis
Konkreetsemalt seal ära toodud tsitaat:

“Riik sundis mind, nagu muide kõiki teisigi, väevõimuga endasse astuma ja muutis mu… riigile kuulekaks, tegi minust riigiinimese, reglementeeritud ja registreeritud, dresseeritud ja diplomeeritud, väärastatud ja muserdatud inimese…” (Bourdieu)

Kõlab natuke nagu rida punk-laulust..

Ei noh, tore on olla valitsetud, esindatud, atašeeritud ja tugevalt raamidesse surutud. Hea on hoida oma ajurakke ning energiat mõtlemiseks kulutada absoluutse miinimumi lähedaselt.

Ülalmainitud artikkel lõppeb üsna positiivsetes või siis vähemasti muhedates toonides:

Eestis näib valitsevat varaskisofreeniline olukord, kus rahvas arvab, et temast sõltub midagi, ja rahvaesindajad teevad näo, et jagavad seda arvamust.

Mis edasi? Poliitikud kurdavad aeg-ajalt, et võim olevat võõrandunud ega paistvat veel korralikult läbi. Kas asja ei võiks parandada avameelne vestlus rahvaga, umbes selline: “Ega te järsku arva, et me trügime võimule selleks, et hakata teid õnnelikuks tegema? Muidugi ei arva. Meie jaoks on mängu võlu selles, et me lollitame teid teie oma kulu ja kirjadega. Te maksate kinni kõik meie sigadused ja sada korda rohkem, Keila-Joast Kanaarideni. Teie ainus õigus on meie vahel valida. Teil pole pääsu. Me panime käima oma Nokia, juriidiliselt korrektse korruptsiooni… Muide, mingit demokraatiat pole olnud, ei ole ega saa kunagi olema.

Tõepoolest. Aeg on küps uue riigisüsteemi jaoks. Demokraatia ei tööta..

Raudvara

Lihtsalt põhjusel, et mind ennast huvitab pahatihti detailselt see, mis masinaid keegi kasutab, panen siia kirja oma-enese masinapargi. Tegelikult on mingi paari aasta pärast huvitav vaadata, kuidas ja kui vähesega ma kunagi hakkama sain. Ehk siis üsna suure tõenäosusega vahetub siin ajapikku kõik välja.

Naljakas ongi see, et kunagi väga ammu, kui üldse süntesaatorit mängima hakkasin, siis olin päris õnnelik selle Yamaha PSR-tüüpi pilli üle... Koduseks kasutamiseks ja sisuliselt ilma modifitseerimis-võimalusteta. Heli pidin laividel välja võtma kõrvaklapi-august.. monos... Nojah.. Aga võrreldes minu kõige esimese pilliga, samuti Yamaha ja samuti PSR-tüüpi kodukas, oli see kõva samm edasi. Uuemal oli juba klahvi-tundlikkus ja pedaal.. nagu päris. Tagantjärgi muidugi tean, kuivõrd võimatut häält ta tegi. Aga mitmeid aastaid ei näinud ma võimalust millegi parema soetamiseks.

Hulk aega tagasi hängisime Tõnni ja Martiniga vanalinnas ja siis oli veel IS Music Vene tänaval. Käisime seal sees ja vaatasin nö "päris" süntisid. Seal oli üks ilus Roland. RS-5. Nii ilus ja päris kallis, mingi 18 500.- Pealt hõbedane metall ja millist häält ta veel tegi. Klahvi vajutuse tugevusest ei sõltunud mitte ainult heli tugevus vaid ka tämber ja üldse kogu iseloom. Noh, nagu päris ikka. Klaver kõlas nagu klaver. Ehk siis tegelikult sellel Yamahal sai ka aru, et siin on mõeldud klaverit. Idee jõudis pärale. Aga ilmselgelt muusika juures sellest ei piisa.

Nojah, tegelikult ei ole sellel klaverisaundil suurt vahet, kuna ma klaverimängu nii-ehk-nii ei valda. Aga lisaka "päris" pillidel on see saundi liikuvus hoopis teine. Ei ole lineaarne saund, mis lõppeb sama targalt kui ta algab...

Pikka aega hiljem tekkis natukene vaba raha ja kuna vajadus korraliku heli järgi oli juba taluvusepiirini kasvanud, siis otsustasin hoopis teise lahenduse jaoks. Otsustasin osta MIDI-klaviatuuri, et siis läbi Tõnise läpaka ja helikaardi mängida. Tõsiselt porno lahendus, ise-enesest, aga sel hetkel tundus nagu hea mõte olevat. Läksin selle mõttega siis IS Musicusse, et milist MIDI-kat nad soovitavad. Ei soovitanudki. Soovitasid hoopis see raha, mis mul tol hetkel reaalselt olemas oli sissemaksuks panna ja järelmaksu osta korralik pill. See oli siis Roland Juno-D. Just värskelt Eestisse jõudnud. Esimene pill läks Eesti Muusikaakadeemiale. Teise sain mina.

Super pill. Nii võrreldamatult parem minu eelmisest pillist, et lihtsalt sõnu ei jagu. Kõik see, mis ma eal unistada oskasin ja veel kamaluga juurde. Sisuliselt oli see sama RS-5, mis mind ennemalt vesistama oli ajanud. Uuem variant. Lisaks suurepärasele helile sai seda heli veel elavas esituses modifitseerida. Pea-aegu nagu päris süntesaator. Ehk siis nagu analoog-süntesaator.

Mõnda aega hiljem, nüüd viimane suvi, sain suurema koguse raha vähe vabamaks kasutuseks. Võtsin selle julge tee ja investeerisin suure osa sellest uutesse pillidesse. Kuna paljudes lugudes kasutan mitut erinevat heli, siis tahtsin kindlasti kahte pilli. Ühte naturaalsemate helide tarvis ja teist sünteetilisemate jaoks. Just tuli välja sama pilli järjekordne arendus, Juno-G. Veel lisatud võimalustega. Ja teine oli virtuaal-analoog ehk siis digitaalne modelleerimis-süntesaator Alesis Micron. Väike, aga väga-väga võimas. Konkurent sellele viimasele oli Korg Microkorg, aga kuna tollel olid klahvid väikesed, nagu mänguasjal, siis ma seda ei tahtnud. Kartsin üsna põhjendatult, et kui ma pean laivi olukorras väiksemate klahvide pealt suurema peale üle minema, siis tuleb sealt ainult prügi.

Ehk siis Juno-G. Selline:


Paljud kiruvad seda pilli, kuna Roland on üritanud järele teha oma klassikut Juno-60't. Just värvi-lahenduse poolest. Aga Juno-60 oli tõeline analoog. Ja Juno-G on rompler ehk siis taas-esitab eelnevalt salvestatud saunde. Kuigi neid saab nüüd juba väga põhjalikult modifitseerida. Aga idee on siiski sama - pakkuda kvaliteetset aga samas odavamat profi-pilli. Ta on profi alumine ots. Nagu ka mina, tegelikult. Seega perfect mach!

Teine on Micron:


Pille, nagu mina teda aeg-ajalt kutsun. Lausa kahju, et ma ei tunne veel kogu seda saundi-genereerimise maailma, mis annaks absoluutse vabaduse luua helisid ja heli-käike piiranguteta. Praegu suuresti pean piirduma nende helidega, mis tal juba valmis tehtud on. Natukene siit-sealt mudida ja läheb käiku. Tegelikult aga on seal peidus terve galaktika võrreldes selle planeediga, mida mina tean.

Oh.. oleks mul ainult aega kõike seda pillindus põhjalikumalt tundma õppida.

Ei plaaninud päris sellist romaani, aga na-uups... =)

Intro

Tere, mina olen Margus. Kui alustada klassikute vaimus, siis.. Kutsugegi mind Marguseks...

Alguses kõlab ambient shit kõige paremini. Taustast annab ühest hetkest eraldada rütmikäiku, mis kogub jõudu ja loob muusikapala meelestiku. Lisandub bassi põhi ja rütm. Lugu algab.

Normaalses olekus ei oleks ma iialgi mõelnud, et ma võiks alustata blogimist ja seda sirge näoga võiduka lõpuni jätkata. Mul pole niiväga midagi öelda, mis Sind huvitada võiks, aga võib-olla siiski. Päevikut ei pea ma enam ammu... Sellest ajast kui ma oma puberteedi eas kirja pandu puruks rebisin ja prügikasti saatsin - tegu, mida ma väga pikka aega kahetsenud olen. Nopped vähe hilisematest hetkedest on säilinud ja hea seegi. Seal on omapäraseid pärleid, mida on mõnus ise-endale nina alla määrida.

Aga siia ei tule päevik. Pigem nagu miili-kivid ehk verstapostid.

Algab see uudistega erinevates neti-lehtedes ja uudistes. Näiteks:
MTV Eesti kodulehelt
või
päevaleht online'is üks artikkel
samas mitte unustada seda:
päevaleht online'ist

Tundub, et see, mis minu ümber on kellegi jaoks oluline ja sellel põhjusel siis ka seesamune siin olev blog.

Foto: Reginleif