Uitmõte

Ma olen suht ebapoliitiline või a-poliitiline.. ehk siis poliitikast võimalikult kaugel. Aga mõned väljaütlemised panevad tõsiselt mõtlema. Ideeliselt peaks kogu sedasorti suurem juhtimine ja kordineerimine käima võimalikult märkamatult. Viimasel ajal on asi aga kuidagi viltu läinud, juhid kerjavad tähelepanu tehes kõikvõimalikke lollusi, samas rahva reaktsioone ehk soove ei järgita. Lausa müstika, kuidas enamus suudab nii ära tõusta..

Mõtlema pani tänane Päevalehe artikkel Henn Kääriku poolt:
Demokraatia võimalikkusest Eesti Vabariigis
Konkreetsemalt seal ära toodud tsitaat:

“Riik sundis mind, nagu muide kõiki teisigi, väevõimuga endasse astuma ja muutis mu… riigile kuulekaks, tegi minust riigiinimese, reglementeeritud ja registreeritud, dresseeritud ja diplomeeritud, väärastatud ja muserdatud inimese…” (Bourdieu)

Kõlab natuke nagu rida punk-laulust..

Ei noh, tore on olla valitsetud, esindatud, atašeeritud ja tugevalt raamidesse surutud. Hea on hoida oma ajurakke ning energiat mõtlemiseks kulutada absoluutse miinimumi lähedaselt.

Ülalmainitud artikkel lõppeb üsna positiivsetes või siis vähemasti muhedates toonides:

Eestis näib valitsevat varaskisofreeniline olukord, kus rahvas arvab, et temast sõltub midagi, ja rahvaesindajad teevad näo, et jagavad seda arvamust.

Mis edasi? Poliitikud kurdavad aeg-ajalt, et võim olevat võõrandunud ega paistvat veel korralikult läbi. Kas asja ei võiks parandada avameelne vestlus rahvaga, umbes selline: “Ega te järsku arva, et me trügime võimule selleks, et hakata teid õnnelikuks tegema? Muidugi ei arva. Meie jaoks on mängu võlu selles, et me lollitame teid teie oma kulu ja kirjadega. Te maksate kinni kõik meie sigadused ja sada korda rohkem, Keila-Joast Kanaarideni. Teie ainus õigus on meie vahel valida. Teil pole pääsu. Me panime käima oma Nokia, juriidiliselt korrektse korruptsiooni… Muide, mingit demokraatiat pole olnud, ei ole ega saa kunagi olema.

Tõepoolest. Aeg on küps uue riigisüsteemi jaoks. Demokraatia ei tööta..