Retro. Minu Retro.

Põrutavad uudised! Nii järsku see juhtus ja keegi ei näinud seda ette tulemas. Ega ees kõndimas. Analoog on majas ja rahu-vaikust enam pole! Väga mõnusad ja madalad bassid on. Sellised, mis maja vappuma panevad. Ma ei teadnudki, et minu väikesed õnnetud Logitechi arvutikõllikõlksud sellist häält suudavad teha.

Peasüüdlane selle taga: Roland Juno-106. Kes veel ei tea, siis välja näeb selline:


Taaskord allmighty Rada kaudu saadud. Ehk siis soetatud. Pill aastast '83-'84. Või sinnakanti. Aga üllatavalt hästi toimib. Väljanägemine on täitsa okei. Kõik funktsioonid ja nupud funkavad. Kergelt probleemne on vaid volüümi nupp, mis kipub koletult krabisema. Ja mingite kõvemate toonide peale hakkavad kõrvaklapid ragisema. Ma väga loodan, et see on tingitud mitte just kõige parematest kõrvaklappidest.

Esimese hooga pean ma tunnistama, et ma ei ole tegelikult just ahvivaimustuses sellest pillist. Ütleme nii - eks selle ostu tingis kuigi palju nostalgia-laks. Kaks esimest tõsisemat pilli olid mul ju mõlemad Juno'd. Küll hoopis teist masti ja hulka vähem hinnatud.. aga ikkagi. Ma igatsen neid taga. Eriti esimest. Rahvas räägib, et see Juno-D on täiest mõtetu pill, aga seal olid sees sellised saundid, mida ma enam leidnud pole. Ja vääga mahlakad... oeh.... noh jah.

Pean tunnistama, et ma pole ikka üldse analoogi-pede. Ehk siis ma ei näe nii mägedesuurust vahet analoog- ja digitaal-helil. Ma võin teoreetiliselt välja mõelda, kus ja milline see erinevus olla võiks, aga ma lihtsalt ei kuule seda. Minu arust digitaalne saund on palju huvitavam. Ju ma olen lihtsalt uue ajastu laps.

Kõik see muidugi ei tähenda veel, et ma kiirustaks Juno-106'te maha kandma. Kindlasti mitte. Ma usun, et saan seda edukalt nii stuudios kui ka laval rakendada. Mõnel suuremal laval muidugi. Ja vähe pikemal kontserdil. Lihtsalt efekti-mõttes. Et teha maitsekaid lülitusi analoog-helide maailma. Eriti puiesteesse peaks see hästi istuma.

Esiteks peame me muidugi vähe paremini tuttavaks saama. 106 ja mina.

Lahendused =)

Olude sunnil tuli peresse uus lapsuke. Või pigem mänguasi, nagu mina seda kutsun..

Ehk siis, kuna kosmoseputukast ei osanud ma piisavalt operatiivselt elulooma välja võluda, siis oli kihkukähku tarvis asendust. Taaskord Rada7'me vahendusel leidsin sobiva:

Line 6 Tone Core Echo Park. Kajaplokk, mis originaalis mõeldud kitarrile, aga stereosisendi/-väljundi olemasolu muudab selle sama funktsionaalseks ka minu jaoks.

Välja näeb säärane:


Heli on väga ilus. Ja ta teeb täpselt seda, mis ma tahan, et ta teeks. Tekitab väga paindliku ruumi. Paindliku selles mõttes, et väga lihtne on ruumi suurust ja kaja kestvust muuta. Erinevalt kosmoseputukast on ta hulka mõistuspärasem, ehk siis allub kergemini kontrollile. Väga meeldiv on ka tap-tempo funktsioon. Iga loo alguses saan trummari järgi tempo paika panna ja vajadusel loo keskel parandada. Mõneti mugavam oleks tempot numbritega sisestada, aga seda on ilmselgelt liiga palju tahetud. Mul ei olegi vaja, et kaja masinliku täpsusega astuks. Kerge kaootilisus suurendab ruumi oluliselt.

Negatiivne on see, et see jubin sööb hullult patareisid. Pean mingi universaal-adapteri muretsema..

Kajapargi omandamine ei tähenda muidugi, et ma otsingud lõpetanud olen. Kõhutunne ütleb, et kuskil on olemas ka spetsiaalselt süntesaatorile mõeldud veel paindlikum kajamasin. Muidugi oleks ilus, kui see oleks analoog, aga võib ka digi. Pole veel nii analoog-pedeks muutunud.

Prohvus närib jätkuvalt hinge. Üsna ilmne: kuni see konkreetselt mu näppude all ei ole, rahulikult ma magada, hingata, puhata, mängida, süüa ei saa. Isegi kui muud aspektid mu elus tingivad naudinguid ja lõpp-kokkuvõttes peaks tähendama õnne ja rahu ja hea une igavesti ja igavesti.. MA PEAN SELLE SAAMA!

Jonn tuleb peale...

Tegelikult ma võtsin otsuse vastu, et kohe kui dollari kurss natukenegi tõusma hakkab, siis hakkan väljapressimisega tegelema. Loodetavasti tulemuslikult!