Futuklassika ehk...

..ohsaperseohsaperseohsaperse...

See! Juba pakend on selline, et mis häält ta teeb - nagu polegi oluline. Lihtsalt nii ilus, et ma pean selle saama! Üle laipade, läbi kingu, üle mäe, pangarööv ja ristikäik võõraste rikkurite taskusse..

Aga vast jätan tänase toimetuse homse varna ja loodan, et hommik on õhtust targem. Võlg on võõra (panga) oma ja aeg pole sobiv kröösuste toitmiseks oma toidulaua arvelt.

See teeb mind küll nukraks, aga ikka on tore teada, et kuskil maal, meie omal planeedil ja selles-samases dimensioonis eksisteerib midagi nii ilusat..

http://www.youtube.com/watch?v=H_BPiScinrk

Nägemus..

...tulevikust ja muusikast, mis seda kannab. Noored ja selles mõõtmes arvamus-liidrid, kellel on väga lühike kontsentreerumisvõime; vähene suutlikus emotsioone tunda; tahtmatus süveneda ja üldse kaasa mõelda. Mis jääb, on kriitika rütmi suhtes ja nõudlus vahelduse järele..

Enne seda saab olema üleminekuperiood, kus vanemale generatsioonile tundub veel mingi loogika säilivat, aga vahelduvus on liiga kiire, et seda suudaks piisavalt pikalt taluda.

Suhted on lühikesed. Lood, mis neid defineerivad täpselt niisamuti. Tsüklid vahelduvad kiirusega, mis panevad tõsiselt mõtlema valguskiiruse absoluutsuses.

Praegu võib tunnetada seda keskmisest kõrgema promilli mõju all. Kuula lugu tempos 120 lööki minutis kainena ja siis puhta purjus peaga. Täismõõdus album ca 45 minutit tundub kui reiv saksamaa ööklubis.

Samas, kui üleminekuperiood on praegu, siis tähendab see 80'ndate helikeelt tänapäevases võtmes. Ja kui mul on õigus, siis hakkan ma üsna pea rämedalt pappi kokku ajama! =)

Virtuaalselt klassikutest

Kujuta ette sadu kilogramme kaaluvat ja teoreetiliselt sadu-tuhandeid dollareid maksvat puhast rõõmu ja kompromissitut helinaudingut; loovust tagant-utsitavat sünteesi; tundmatut ja avastamist ootavat tehnilist tarkust. Kuidas algab heli ja kuidas üks toon risti-rästi võnkudes võib muutuda pea lõpmatul hulgal erineval viisil.

Ma olen kurb, et olen jätkuvalt juhm, ega tea, kuidas see kõik töötab. Aga ma olen rõõmus, et esialgu saan ma kogu seda helisuppi nautida ka puhtalt presetide põhjal. Osa tööd on minu eest juba ära tehtud. Ja edukalt õnnestub seda integreerida loomingusse.

Hea küll, reklaamtekst kõrvale jättes - jutt käib taas Arturia toodetest. Mõnda aega tagasi rääkisin Analog Factory Experience komplektist. See on tarkvara pluss midi-kontroller. Ja rääkisin peavalust, mis sellega kaasas käis.

Ja siis mõtlesin, et sellest peavalust polnud mul veel piisavalt ja tahaks veel. Niisiis hankisin omale V-Collectioni. Tarkvara-süntesaatorite komplekt. Üldnimetusena võib kasutada vast terminit Mothers of all Synths. Kõik väga virtuaalne välja arvatud heli, mis sealt tuleb. Minu treenimata ja keskmisest kergelt kurdimatele kõrvadele kõlab see paremini kui linnulaul pärast kahepäevast rock-festivali. Ühesõnaga väga-väga hästi. Ja kui ma oma kõrvu ka ei usalda, siis asjatundjad on minuga sama meelt. Ma usun, et Trent Reznorit näiteks võib selles vallas usaldada. Nagu ka minu surematut iidolit J. M. Jarre'd. (Käisime just mai lõpus Amsterdamis. Võib ette kujutada neid võõrutus-nähtudelikke värinaid minus, kui nägin, et Jarre esineb samal ajal samas linnas. Ma ei lasku detailidesse, mis muutsid selle võimatuks. Ma ei andesta seda endale veel väga pikka aega...)

Ühesõnaga siis selline komplekt:

Nagu oodata oli, installeerimisest sai paras peavalu. Kogu see pisikese usb-pulgaga autoriseerimine genereerib paralleel-valu nii silmade taha kui ka aanusesse. Õnneks head inimesed Arturia foorumis (mitte seotud selle tootjafirmaga) juhendasid natuke ja lõpptulemus oli positiivne. Väga positiivne. Kõik töötab nagu unistus.

Kergelt kõhe on küll teada, et piisab vaid kaotada see pisike usb-nuhtlus ja kogu pea 10-tuhande kroonine komplekt on automaatselt kasutu. Ühtlasi ei saa ma enam avada ega töödelda neid lugusid, mida ma olen selle komplektiga teinud. Et võib öelda: mul on uus silmatera, sitt pilpal, pind tagumendis... Ja ma olen rahul.. saa sa siis aru (aka go figure...)

Mastaapidest üldiselt

Minu teoorias, mis puudutab geniaalseid muusikuid ja nende "enneaegset" surma, on üks lünk või nii öelda seaduse-auk, mis puudutab sündimängijaid/heliloojaid. See mõneti muserdab, aga teisest suunast annab lootust näha ilusat ja (loodetavasti) sci-fi raamatutes kirjeldatud tulevikku.

See on lünk, mis jätab kirjeldamata sündimängijate tuleviku. Need, kes püsivad pigem lava tagumises osas, keda tuled päris nii hästi ei valgusta ja kelle peamine rõõm on oma helisid salvestitel kuulata, kuna helimehed pigem armastavad trumme-kitarre..

Nende inimeste legendaarsest surmast keegi ei räägi. Nende panust pahatihti vaevu mainitakse. Vast see ongi nende tegeliku surematuse võti. Absoluutse geniaalsuse ja inim-hävituse valem nende peale ei hakka...

Kuid tõeks jääb see, et ma pigem põleks heleda leegiga ja kiiresti küünlajalamile, kui et iial ei saavutaks seda geniaalsust. Samas - ma pigem hingitseks seni, kuni see leek hunniku puhast hapniku saab ja siis... tulgu või veeuputus. Pea-asi, et uputuse taandudes inimesed näeksid seda sügavat jälge, mille ma maha jätsin.

Minu austus-avaldus geniaalsusele selle aasta-numbri sees saab olema New Orderi tribüüt. Selle hinges ka tribüüt Joy Divisonile ja Ian Curtisele. Samas valguses ka tribüüt Charles Cooperile, kellele lahkumine mind isiklikult kõige sügavamalt liigutanud on...

Nano-mastaapides

Ma olen nagu laps kommipoe ees. Just saanud sealt välja ja saagina peos suur tuutu-täis lahtist Komeeti. Täpselt nagu kunagi põhikooli-aegu pärast kehalise-tundi parima sõbraga: pistsime terve kilo seda jumalate maiust kahepeale nahka.

Täna maiustan ma Korg Nano-seriest sisse ahmides. Komplekt kolmest kompaktsest MIDI-kontrollerist. Üks kontrollib klahve, üks mängib trummi, üks miksib muusikat. Täpselt nagu muinasjutus. Nano on nimi nagu muiste. Õhuke nagu paberileht; kitsam kui arvuti, millega ma praegu trükin. Valgem kui mu kass, keda ma Pärdikuks kutsun. Tõenäoliselt ka kübe praktilisem... aga seda ei tohi kõvasti välja öelda. Seda solvumist veel tarvis siis....

Väljanägemine on komplektil selline:

Nöök on muidugi see, et koostöökvaliteet on natuke nadi. Selliselt tegijalt kui Korg ootaks miskit kübe korralikumat. Samas, sellise raha eest võib purunemisel uue osta ja silm ka ei pilguks. Põhiline on ikkagi see, et ma saan nüüd mugavalt igal pool iga hetk täistuuridel loomingulainel tuld anda. Muusikakiirtel ringi ratsutada. Bassidel end masseerida lasta. Rütmidel end tümitada... ja nii edasi.

Spets kott on ka. Väike USB-jagaja niisamuti. Kott on umbes üliõpilase papka suurune. Paras kaenlasse haarata ja ringi kapata.

Sellele kommipoe-efektile annab värvi ka see, et sain just telefoni teel pakkumise, millest ei saa ära öelda. Kuid sellest pikemalt rääkimine võib mõjuda negatiivselt lõpp-tulemile, seega rohkem sellest ei sõnagi!

Ääremärkusena

Pean kurtma. Mu elust on üks muusikaline kooslus läinud. See oli justkui perekonnaliikme kaotamine, võib-olla mitte nii dramaatiline, aga korra käis samane tunne läbi. Eelkõige hakkan neid lavalaudu taga igatsema. Õigemini selle seltskonnaga lava jagamist.

Ja kõik hakkas just nii hästi minema...

Kuid mis seal ikka. Ega muusika tegemine sellevõrra vähene. Vast isegi vastupidi. Ajalugu lõppes ja algas kohe. 9 laulu 20st on sellest rääkinud. Pane omal valikul üks neist mängima.

Minu valik ja otsene soovitus: Editors - An End Has A Start (Ühtlasi vaata need laulusõnad üle:)

Proloog ühe räki sünnile

Vaatasin oma kirjatükke siin lehel ja paar tühja auku on õhku rippuma jäänud:

- Fantoomi ma maha pole müünud, sest ta on hea pill siiski ja midagi paremat ilma suurema rahakaota ei saa. Lisaks erinevad MIDI-klaviatuuri variandid asendamaks seda looma (rohkem oktaave, klaveri rasked klahvid jne) ei toida ära, kuna on kokkuvõttes veel raskemad seljas tarida.
- See vist on ka seni mainimata, et Aksioomi-laks on taas majas ja maja kubiseb õnnest.

- Ja muidugi elu-raske K&Mi sündijalg on nüüd vaid prooviruumi-kodanik, elik laivide tarvis on uus ja kergem isend. Välimuselt selline:

..praegu päris õiget välimust ei näe veel. Kuna sellist kahekorruselist pilti ma kuskilt ei leidnud, siis pean ma vist tõesti mingi pildikarbi välja otsima ja oma isiklikust pildid tegema..

Pean tõdema, et see kergus on paljuski üks väheseid positiivseid külgi selle juures. See kuu kaalus eelmine K&M oli väga jäik ja tundus hästi turvaline laval. Uus on kübe rohkem aldis kõikuma.. Ühesõnaga hoian silmad lahti mõne veelgi ideaalsema lahenduse leidmiseks.

Ühe räki sünd

Kes on öelnud, et muusika tegemine meie maal ära ei tasu. Vähemasti praegu (piiratud perioodi) vaidlen ma sellele väitele raudselt vastu. Ära sellest vast tõesti ei ela, aga uusi mänguasju saab ikka.

Minu äärmiselt kodusesse "stuudiosse" on lisandunud sellist kama, et lisa vaid pett (või keefir) ja väga manustatav kraam on majas.

Täpsemalt siis isenditest:

Mitte küll kronoloogiliselt, siiski praktilisuselt esimene on Adam Halli räki-rest, või kuidas iganes seda kõige viisakamalt nimetada. Ühesõnaga ratastel riiul, mille külge saab panna ohtralt igasugust 19" stuudiotehnikat. Välimuselt on ta säänne:

Ja siis voolu mugavamaks jagamiseks ja kasutamiseks Adam Hallilt räki külge monteeritav pikendus/paljundus-juhe:



Vanast ajast ostsime bändile kõrvaklapi-jagaja.. ei mäletagi täpselt millise kavala põhjendusega... Aga see selleks. Praeguseks tundub see väga mugav asjandus olevat. Sama-aegselt, kui keegi lindistab, saavad teisedki kuulata, mis toimub. Lisaks saab igaüks valida kahe erineva sisendi vahel. Mugav nagu põrgu (mis muidugi inglise keeles öelduna kõlab veel enam-vähem normaalselt). Tegijafirma Behringer ja uhke nimi POWERPLAY PRO-8
Välimuselt selline:


Ja siis veel maitsvaks keedukreemiks kõige peal kompressor/limiiter/geiterer...er.... Ehk siis DBX Dual Compressor Limiter Gate. Karp, millega ma üritan heli võimsamaks ja paremini kuuldavaks teha. Jama oli selles, et minu tehtud helid ei kostnud enam telekas teiste omadega võrreldes eriti välja. Siis tuligi mõte korralik kompressor majja peksta. Mõeldud. Tehtud.

Majas. Ainuke pisike piirang, väike detail, mille üle ma eriti eelnevalt pead ei murdnud, mis aga nüüd praegu kipub vägisi mind ennast murdma - no kurat, ega selle kasutamine nüüd nii lihtne ikka ka ei ole, et muudkui istud maha, võtad ette ja kohe tuleb sügavust ja tümmi ja matsu ja bassi rohkem kui kopka eest. Inimesed õpivad masterdamist aastaid; ma mõtlesin, et vast saab hakkama tunniga või nii..

Ühesõnaga ei saanud selgeks nii kergesti ja õpiprotsess kestab. Positiivne hetk oli eile, kui sai bassi lindistatud ja jäi väga ilusasti linti. Negatiivne hetk tuli kohe järgi, kui üritasin vokaali lindistada. Ükskõik, mis asendisse ma nupud kombineerisin - mitte kuidagi ei saanud õiget volüümi ja jõudu kätte. Lõpeks lõin käega ja lindistasin läbi oma (kulla-)kalli Motu ja rahu majas. Aga jällegi üks punkt õppetundideks tulevikus kirjas.*

Ka laivide tarvis uus vidin. Echo Park on super-heli ja funktsionaalsusega, aga paraku üsna suure miinusega: ainus viis temposse saada on muusikaga kaasa täppida (tap-tempo, teate küll..). Lisaks sõber kitarrist tahtis kajaplokki, aga mitte väga palju raha kulutada. Otustasin siis mitte just väga raske südamega väheke raha investeerida uude kajamasinasse. Millel saaks tempo numbrina kirja panna - BPM. Ja võta näpust ja saad labakud peale - no ei ole sellist lihtsat lollikindlat masinat. Põhimõtteliselt sündimängijad peavad vist ainult neidsamu räki 19" efekti-protsessoreid kasutama ja kogu moos. Ja isegi nendel enamusel on temposse sünkroniseerimine MIDI abil. Õnneks lõpuks leidsin Bossil just sobiva toote: DD-20 aka Giga Delay. Selline kaunike:

Täiesti müstiline, kui täpselt see mu fantoomi otsa peale ära mahub. Samas - tegu on ju sisuliselt ühe ja sama firmaga (Roland vs Boss). Tempo saab paika BPM numbriga, aga on ka võimalus täppida. Ja õnneks on seekord ka nupp selletarvis, ei pea enam käega jalgpedaali peksma. Piinlik üle keskmise.

Ühesõnaga kokkuvõtlikult on päris meeldivad paar viimast kuud olnud. Meid, tarbijaühiskonna musterlapsi, rõõmustab ainult suur hulk ilusaid ja uusi mänguasju! :P

------------------------
* Ma ei ole paari oma loomujoone üle sugugi uhke. Üks neist on ogar ja tingimusteta asjade edasi lükkamine. Milleks õppida, kui palju lihtsam on alguses katsetada; siis pettuda; siis vihastada; siis uuesti proovida; siis natuke guugeldada; siis veel kord praktiline läbikukkumine sajatuste saatel ja kui möödas on kolmekordne kogus kvartaleid ja asi ikka positiivsele poolele jõudnud pole, siis läheb õppimiseks!