Ma olen nagu laps kommipoe ees. Just saanud sealt välja ja saagina peos suur tuutu-täis lahtist Komeeti. Täpselt nagu kunagi põhikooli-aegu pärast kehalise-tundi parima sõbraga: pistsime terve kilo seda jumalate maiust kahepeale nahka.
Täna maiustan ma Korg Nano-seriest sisse ahmides. Komplekt kolmest kompaktsest MIDI-kontrollerist. Üks kontrollib klahve, üks mängib trummi, üks miksib muusikat. Täpselt nagu muinasjutus. Nano on nimi nagu muiste. Õhuke nagu paberileht; kitsam kui arvuti, millega ma praegu trükin. Valgem kui mu kass, keda ma Pärdikuks kutsun. Tõenäoliselt ka kübe praktilisem... aga seda ei tohi kõvasti välja öelda. Seda solvumist veel tarvis siis....
Väljanägemine on komplektil selline:
Nöök on muidugi see, et koostöökvaliteet on natuke nadi. Selliselt tegijalt kui Korg ootaks miskit kübe korralikumat. Samas, sellise raha eest võib purunemisel uue osta ja silm ka ei pilguks. Põhiline on ikkagi see, et ma saan nüüd mugavalt igal pool iga hetk täistuuridel loomingulainel tuld anda. Muusikakiirtel ringi ratsutada. Bassidel end masseerida lasta. Rütmidel end tümitada... ja nii edasi.
Spets kott on ka. Väike USB-jagaja niisamuti. Kott on umbes üliõpilase papka suurune. Paras kaenlasse haarata ja ringi kapata.
Sellele kommipoe-efektile annab värvi ka see, et sain just telefoni teel pakkumise, millest ei saa ära öelda. Kuid sellest pikemalt rääkimine võib mõjuda negatiivselt lõpp-tulemile, seega rohkem sellest ei sõnagi!
