Minu teoorias, mis puudutab geniaalseid muusikuid ja nende "enneaegset" surma, on üks lünk või nii öelda seaduse-auk, mis puudutab sündimängijaid/heliloojaid. See mõneti muserdab, aga teisest suunast annab lootust näha ilusat ja (loodetavasti) sci-fi raamatutes kirjeldatud tulevikku.
See on lünk, mis jätab kirjeldamata sündimängijate tuleviku. Need, kes püsivad pigem lava tagumises osas, keda tuled päris nii hästi ei valgusta ja kelle peamine rõõm on oma helisid salvestitel kuulata, kuna helimehed pigem armastavad trumme-kitarre..
Nende inimeste legendaarsest surmast keegi ei räägi. Nende panust pahatihti vaevu mainitakse. Vast see ongi nende tegeliku surematuse võti. Absoluutse geniaalsuse ja inim-hävituse valem nende peale ei hakka...
Kuid tõeks jääb see, et ma pigem põleks heleda leegiga ja kiiresti küünlajalamile, kui et iial ei saavutaks seda geniaalsust. Samas - ma pigem hingitseks seni, kuni see leek hunniku puhast hapniku saab ja siis... tulgu või veeuputus. Pea-asi, et uputuse taandudes inimesed näeksid seda sügavat jälge, mille ma maha jätsin.
Minu austus-avaldus geniaalsusele selle aasta-numbri sees saab olema New Orderi tribüüt. Selle hinges ka tribüüt Joy Divisonile ja Ian Curtisele. Samas valguses ka tribüüt Charles Cooperile, kellele lahkumine mind isiklikult kõige sügavamalt liigutanud on...
