Kuna helimaailmas väga palju uuendusi ei toimu ja kuna selle kõrvale on tekkinud teine sisuliselt sama hull fanatism, siis kirjutan sekka uuest fanatismist.
Mootorrattad.
Või noh - pigem nagu nendega sõitmine.
Hetkeseis on selline, et tänase seisuga on kool läbitud ja vaja teha vaid nö ARKi eksam. Teooria ja sõit. Aga sellest kõigest hiljemalt, kui see kadalipp on läbitud.
Kool oli tore. Autosõit OÜ oli asjalik. Korralduslik pool oli seal suht segane minu jaoks kes ma juba mõnda aega pole üheski koolis käinud, aga pingsa kontsentreerumisega sain vajaliku info kätte. Platsisõiduga jäeti mind suhteliselt omapäi. Näidati kätte mootorratas ja elementaarsed käsitsemisvõtted ja harjutused ja edasi toimetasin juba ise. Sisetunde järgi. Ja kuna see iga mööduva minutiga paranes, paranesid ka sõiduoskused. Siis juhtus vahepeal hunnik muud põnevat ja paari kuu möödudes sain linnasõidu ette võtta. Kuna nüüd mitu kuud polnud sõita saanud (ametlikult), siis kohe liiklusesse hüpata oli päris kõhe. Aga teostatav. Kiiresti pidin vees ujudes selgeks õppima mõned elementaarsed tõed nagu näiteks hoo maha võtmine ja käikude vahetamine jne. Kuid taaskord - mida minutid edasi, seda parem oli sisetunne. Saue eksamiplatsil harjutades sain tunda, et tahaks siin harjutada mitmeid tunde. Kallakul paigalt saamine oli vaevarikas ja suht loterii, aeglane slaalom õnnemäng ja ümberpõiked põhja alt kiskuvad. Lõpuks olin linnasõidus üsna hea ja koolile sai joone alla tõmmata. Pärast ühte korda teooriaeksami kordamist. Esimesel korral õppisin valest vihikust teste. Teisel korral õppisin õigest ja ei teinud mitte ühtegi viga. Olen nüüd meister liiklustestides! 25. pileti kolmanda küsimuse õige vastus on ++o! Päriselt!
Õnneks täiesti tundmatus loigus mind üle parda ei visatud ja tänu isale õnnestus kõige elementaarsem eelnevalt enesele selgeks teha. Nagu näiteks paigalt ära saamine. Isa tsikliga sain seda mitmeid tunde harjutada. Ja neid tunde oli hädasti tarvis. Kasvõi selleks, et oleks minisugunegi enesekindlus. Isa mootorratas on selline:
Honda Shadow ABS VT750CSE 2014.
745cm3 V-twin
262kg
Sadula kõrgus 660mm
Teljevahe 1 640mm
Mõnus, madal, mahe. Suht võimatu teravaid manöövreid teha. Aga no raip-kui-mugav. Mulle kohutavalt meeldib see sõiduasend - jalad tagumikust kõvasti ees. Nagu mu jalgrattalgi, mis on samuti kruiiser.
Ühesõnaga sellega tegin esimesed beebisammud (poisikesena tehtud katsetustest ma parem ei räägi. Need on nii minimaalsed, et ei vääri trükkimise vaeva).
Siis platsil sõitsin mingi vanema Yamaha klassikalise rondiga. Või noh - otseselt ära ei surnud see tsikkel, aga üles soojenes mingi kuu aega ja lekkis ja pudises ja nii edasi. Aga mõnus sõiduvahend oli.
Linnasõiduks oli koolis seline masin:
Kawasaki ER-6n. Tõenäoliselt kuskilt aasast 2010 või nii.
649cm3 Parallel-twin
200kg
Sadula kõrgus 785mm
Teljevahe 1 405mm
Kliirens 140mm
Päris pirtsaka gaasiga elav elukas. Lõpuks, kui ära harjusin, hakkas isegi meeldima. Jalgade asetus tagumiku all ei ole mu lemmik. Sellises asendis tundub väga ebaloomulik nii käiguvahetus kui ka pidurdamine. Maanteel 110 km/h sõites oli tuul nii tugev, et pead ei julenud küljele pöörata - selline tunne tekkis, et tagasi ma seda enam ei keera. Paar kilomeetrit aga kannatas välja. Manööverdamiseks väga mõnus masin. Saaks vaid rohkem harjutada.
Ma ei oska tegelikult sõnadesse panna, milline kirg on mul hetkel motikate vastu. Või noh, nendega sõitmise vastu. Aga ma saan väga vähe hetkel ära teha selle heaks. Ühest küljest pole mul veel juhtimisõigust, teisest küljest pole veel ka finantse, et endale motikas soetada. Õnneks ei saa keegi keelata mul unistada, arututes kogustes sõiduvideoid juutjuubist vaadata ega unne suikuda manades silme ette tsiklisõidu.. ühega järgnevatest (või siis blogis reaalselt tuleb see ettepoole) järgmises blogis kirjeldatud masinatest.
