29. juuni 2012

Vangerdused

Mulle meeldib male, aga ma ei taha seda mängida oskajatega. Esiteks see, et jube kergesti saan pähe; teiseks see, et keegi on välja mõelnud ajuvabad reeglid, kus ühel hetkel võid oma kuninga või lipu liigutada lambist laua teise serva... või kuidas see nüüd täpselt käiski.. Ühesõnaga ma tean kuidas nupud peavad males liikuma ja keeldun tunnistamast, et lambist võid nupud lihtsalt ümber tõsta ja ülbe muige suunurka manada... 

Niipalju siis pealkirjaga seonduvast. Nii öelda "lambi-juttu". 

Asjast ka. 

Üks väike poisikese märg unelm sai teoks. Vindus veidi ja suri küll veidi targemana kui sündis, aga kindlalt surnud on ta sellegipoolest. Kuni ta naaseb elava surnuna. Või surnult elusana.. Või noh - naaseb. Kuid antud juhul ainus võimalus, et nii läheb... Ühesõnaga kui ma väga-väga-üsnapäris-palju rikkamaks saan, siis võin kaaluda revitaliseerimist. 

Ümber nurga selle ümmarguse (heh.. üm-marguse.. :) jutu juurest asja juurde tulles: mul õnnestus jõuda sinnamaale, et soetasin endale Arturia Origin Keyboardi. 
Selline iludus:



Kaalukas tükk plastikut ja puitu. Pea veerand-sada kilo. Volditav paneel, mis kinnises asendis kaitseb ilusasti kõiki hädapäraseid nuppe. Nupud muidugi on natuke odavad - püsivad küll küljes, aga iga nupp keerleb erineva raskusastmega. Ribbon-controller: puutetundlik riba klahvide kohal, millele saab erinevaid funktsioone määrata, aga vaikimisi töötab pitch-shifterina. Nagu CS-80'l. 

Ilus. Tõsiselt ilus pill. Ja raske... aga seda ma vist juba mainisin. 

Aga raip ei tööta. 

Esimene sisselülitamine ebaõnnestus. Pill hakkas tööle, aga heli mitte. Taaskäivitamine taastas küll heli, aga üsna ajutiselt. Ühest hetkest kiilus tarkvara kinni ja kadus ka heli. Ilmad õues olid sügiseselt jahedad ja kütteperiood polnud alanud. Mida külmem tuba, seda külmem pill, seda rohkem kippus kinni kiiluma. 

Tegemist on küll süntesaatoriga, aga transistorite asemel genereerib heli tarkvara. Küll päris hea tarkvara, aga kuna Arturia näol on tegemist üsna väikese ettevõttega, siis toote- ehk tarkvara-arendus natukene longab. Mis on eriti veider kui arvestada, et Arturia näol on peamiselt tegemist virtuaalsete süntesaatorite meistrina. Isegi oman ja jõudsalt kasutan lõviosa nende toodangust.

Idee oli mul üllas. Kuna helid sellest masinast olid sisuliselt samad, mis mul arvutiski, siis tundus mugav seda pilli elavas esituses kasutada. Oleks saanud arvuti tööd kergendada. Seni tuli kogu kompott - nii taustamuusika kui ka soolo-pillid - mu arvutist.

Kõlapilt on tegelikult päris meeldiv. Vanakooli-süntesaatoritele sarnaselt vähe pehmem, aga vajadusel täiesti võimeline äkilisi liigutusi tegema. Presetid on presetid ja ilmselgelt kõige adekvaatsemat pilti võimalustest ei anna, aga juba needki olid vähemasti minu jaoks täiesti talutavad.

Aga raip ei tööta... aga seda ma vist juba mainisin.

Ühesõnaga, viisin pilli tagasi poodi. Kuna vahetus uue samase isendi vastu oleks võtnud paar nädalat, pakkusid head poodnikud välja minu jaoks suurepärase variandi: vahetada see hoopis teise sündi vastu välja.

See sünt on selline:


Roland V-Synth GT. 2.0 tarkvaraga. Kõiki võimalusi ja funktsioone eraldi välja tuua vist ei jaksakski, isegi kui päevad pikemad kui praegu oleks. Lühidalt kokkuvõttes - samuti virtuaalne süntesaator, süntees käib digitaalselt. Aga sellel on puutetundlik värviline ekraan! Mis on äge. Et nagu mida veel ühest viimasepeal pillist tahta? Värviline! Puutetundlik! Ekraan...

Sellest vast tiba olulisem on muidugi see, et helid, mis sellest masinast tulevad, on hulka kaasaegsemad. Küll digitaalsema kõlaga, aga ma pole kunagi digitaali kartnud. Muidugi vahel tahaks, et keegi pehmelt kõrva paitaks ja võib-olla isegi kergelt kõditavalt tigudesse puhuks; aga eriti sellise muusika puhul, mida mina viljelen, on hea kui keegi naaskli või punnivinna kõrva raiub... turvaliselt muidugi, suuremate vigastusteta.

Ehk siis kokkuvõtvalt: vahetus toimus minu jaoks üsna soodsas suunas. Kilosid on sellel ka veerandi võrra vähem, ja mis kõige tähtsam - pill töötab! Emotsioonid on laes.

...kuigi pean tõdema, et igapäevaselt komponeerides on jätkuvalt hulka mugavam kasutada sünte arvutis, mis tähendab, et kasutan seda looma peamiselt midi-klaviatuurina. Aga mitte ainult. Mit-te ainult...

Üks põhjustest, miks uus mänguasi kipub vähem tähelepanu saama kui teenitult aus oleks, on see:
Fender Squier Vintage Modified Tele MN BLK. Mitte kõige odavam, mitte kõige kallim. Kõlalt, minu kui võhiku jaoks, päris mõnus. Eks välimus oli kaalukausikallutaja. 


Kuskilt on kõrva jäänud, et sõltumata pilli hinnast, tegumoest või margist - varem või hiljem peab sellega nii-ehk-nii pillimeistri juurde minema. Ja nii minagi kogun hoogu ja raha, et see tee jalge alla talluda. Logisevad kruvid sain omal jõul kinni keeratud, aga lisaks sellele on krihvid teravate otstega, mis tähendab, et peenem E-keel kipub nende taha kinni jääma ja edasi tagasi käega mööda kaela käies saeb see vaikselt näppe maha. Kõige tipuks närib miski alumise sadula juures pidevalt keeli läbi. A-keel on pea igas proovis otsad andnud. Veits kulukaks läheb nagu... 


Seltsiliseks sellele kaunitarile hankisin ühe universaalse amplifikaatori:




Vox AD50VT. Universaalne selles mõttes, et ta suudab edukalt jäljendada mitmeid erinevaid klassikalisi võimendeid. Spetsid kindlasti ütleksid, et jäljendamiseks see jääbki ja päris asi on ikka päris asi, aga esialgu piisab mulle sellestki. Pildilt ei paista just suurem asi, aga reaalsuses on päris lärmakas (vajadusel aga ka päris vaikne) ja mis kõige mugavam: sama isendi suurem vend on meil ka proovikas olemas, tänu millele on üks asi vähem edasi-tagasi vedada. Sest kõla on neil sisuliselt identne. Säti vaid nupud paika ja pidu võib alata!


Ja et veel rohkem välja näha nagu päris kidramees, hankisin ka selle:




DigiTechi Bad Monkey Tube Overdrive. Ega ma selle kasutamises veel väga osav ei ole... põhiline, mis ma sellest kätte saan on räme vile aka tagasiside aka feedback. Aga eks ma harin end ja katsetan ja taltsutan selle paha päridku... ühel heal päeval.. või siis vähemasti keskmisest paremal päeval...

Ja vist esialgu ongi uuest mandist kõik.

Värskemate uudiste seast võin veel ära mainida, et mu ustav pikemas mõõdus Axiom lakkas funktsioneerimast... BSOD in da haus! Ehk siis ekraan särab uhkes sinakas valguses, aga mida pole, on tekst ja numbrid ekraanil ning lisaks sellele ei edasta ta mitte mingisugust infot arvutile. Ja just see on tema ainumas funktsioon siin maailmas. Aga kuna see teema on niivõrd värske ja labida järgi veel ei haara, siis pikemalt siunama ei hakka. Pigem guugeldan veidi.

7. juuni 2012

Käest ära 2.0

Emm...

Frustreeriv on see, kui plaan on hea, aga see kokku ei tule (vihje A-Team'i Hannibal'ile, kelle "püüa-fraas" oli "I love it when a plan comes together vms).

Plaan oli aktiivsemalt jälle asjast rääkida/kirjutada, aga läks nagu alati.

No, igal juhul plaan on jätkuvalt jõus ja ühel päeval algab aega, kui kõik perrud saab korraga läidetud ja tuba valgeks ja suitsuandurid lõugama...

Näed, isegi fesarist, me elu näost, otsustasin loobuda, et rohkem aega ja mahti oleks asjalikumate tegevustega rinda pista.

Vaatasin just, et siin mul üks mustand isegi päris pikalt juba valmis pandud. Pikk jutt, aga vajab veel pikemat lisa. Õnneks käsitleb see kõige vanemaid pakilisi teemasid, seega kõige tuhmimad kogemused on talletatud... ..heh... mis on pistmist talledel talletamisega?... =) Aga selgem ikkagi kui nöki taha...

Või midaiganes. Kuigi mu emakeele õpetaja õpetas, et kirjatükis ise-end kommenteerida ei ole paslik - aeg on hiline ja pean selle piskuga siin praegu piirduma. Tõmban otsad kokku ja sõlmin koti pealt kinni. Tõstan koti kuskile jalust ära, aga mitte kuhugi peitu. Paigutan selle nii, et silme all oleks.

Ja siis ühel päeval algab aega, kui kõik...

..ah jaa. Sellest ma juba rääkisin...