Olude sunnil tuli peresse uus lapsuke. Või pigem mänguasi, nagu mina seda kutsun..
Ehk siis, kuna kosmoseputukast ei osanud ma piisavalt operatiivselt elulooma välja võluda, siis oli kihkukähku tarvis asendust. Taaskord Rada7'me vahendusel leidsin sobiva:
Line 6 Tone Core Echo Park. Kajaplokk, mis originaalis mõeldud kitarrile, aga stereosisendi/-väljundi olemasolu muudab selle sama funktsionaalseks ka minu jaoks.
Välja näeb säärane:
Heli on väga ilus. Ja ta teeb täpselt seda, mis ma tahan, et ta teeks. Tekitab väga paindliku ruumi. Paindliku selles mõttes, et väga lihtne on ruumi suurust ja kaja kestvust muuta. Erinevalt kosmoseputukast on ta hulka mõistuspärasem, ehk siis allub kergemini kontrollile. Väga meeldiv on ka tap-tempo funktsioon. Iga loo alguses saan trummari järgi tempo paika panna ja vajadusel loo keskel parandada. Mõneti mugavam oleks tempot numbritega sisestada, aga seda on ilmselgelt liiga palju tahetud. Mul ei olegi vaja, et kaja masinliku täpsusega astuks. Kerge kaootilisus suurendab ruumi oluliselt.
Negatiivne on see, et see jubin sööb hullult patareisid. Pean mingi universaal-adapteri muretsema..
Kajapargi omandamine ei tähenda muidugi, et ma otsingud lõpetanud olen. Kõhutunne ütleb, et kuskil on olemas ka spetsiaalselt süntesaatorile mõeldud veel paindlikum kajamasin. Muidugi oleks ilus, kui see oleks analoog, aga võib ka digi. Pole veel nii analoog-pedeks muutunud.
Prohvus närib jätkuvalt hinge. Üsna ilmne: kuni see konkreetselt mu näppude all ei ole, rahulikult ma magada, hingata, puhata, mängida, süüa ei saa. Isegi kui muud aspektid mu elus tingivad naudinguid ja lõpp-kokkuvõttes peaks tähendama õnne ja rahu ja hea une igavesti ja igavesti.. MA PEAN SELLE SAAMA!
Jonn tuleb peale...
Tegelikult ma võtsin otsuse vastu, et kohe kui dollari kurss natukenegi tõusma hakkab, siis hakkan väljapressimisega tegelema. Loodetavasti tulemuslikult!
Ehk siis, kuna kosmoseputukast ei osanud ma piisavalt operatiivselt elulooma välja võluda, siis oli kihkukähku tarvis asendust. Taaskord Rada7'me vahendusel leidsin sobiva:
Line 6 Tone Core Echo Park. Kajaplokk, mis originaalis mõeldud kitarrile, aga stereosisendi/-väljundi olemasolu muudab selle sama funktsionaalseks ka minu jaoks.
Välja näeb säärane:
Heli on väga ilus. Ja ta teeb täpselt seda, mis ma tahan, et ta teeks. Tekitab väga paindliku ruumi. Paindliku selles mõttes, et väga lihtne on ruumi suurust ja kaja kestvust muuta. Erinevalt kosmoseputukast on ta hulka mõistuspärasem, ehk siis allub kergemini kontrollile. Väga meeldiv on ka tap-tempo funktsioon. Iga loo alguses saan trummari järgi tempo paika panna ja vajadusel loo keskel parandada. Mõneti mugavam oleks tempot numbritega sisestada, aga seda on ilmselgelt liiga palju tahetud. Mul ei olegi vaja, et kaja masinliku täpsusega astuks. Kerge kaootilisus suurendab ruumi oluliselt.
Negatiivne on see, et see jubin sööb hullult patareisid. Pean mingi universaal-adapteri muretsema..
Kajapargi omandamine ei tähenda muidugi, et ma otsingud lõpetanud olen. Kõhutunne ütleb, et kuskil on olemas ka spetsiaalselt süntesaatorile mõeldud veel paindlikum kajamasin. Muidugi oleks ilus, kui see oleks analoog, aga võib ka digi. Pole veel nii analoog-pedeks muutunud.
Prohvus närib jätkuvalt hinge. Üsna ilmne: kuni see konkreetselt mu näppude all ei ole, rahulikult ma magada, hingata, puhata, mängida, süüa ei saa. Isegi kui muud aspektid mu elus tingivad naudinguid ja lõpp-kokkuvõttes peaks tähendama õnne ja rahu ja hea une igavesti ja igavesti.. MA PEAN SELLE SAAMA!
Jonn tuleb peale...
Tegelikult ma võtsin otsuse vastu, et kohe kui dollari kurss natukenegi tõusma hakkab, siis hakkan väljapressimisega tegelema. Loodetavasti tulemuslikult!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar