Põrutavad uudised! Nii järsku see juhtus ja keegi ei näinud seda ette tulemas. Ega ees kõndimas. Analoog on majas ja rahu-vaikust enam pole! Väga mõnusad ja madalad bassid on. Sellised, mis maja vappuma panevad. Ma ei teadnudki, et minu väikesed õnnetud Logitechi arvutikõllikõlksud sellist häält suudavad teha.
Peasüüdlane selle taga: Roland Juno-106. Kes veel ei tea, siis välja näeb selline:
Taaskord allmighty Rada kaudu saadud. Ehk siis soetatud. Pill aastast '83-'84. Või sinnakanti. Aga üllatavalt hästi toimib. Väljanägemine on täitsa okei. Kõik funktsioonid ja nupud funkavad. Kergelt probleemne on vaid volüümi nupp, mis kipub koletult krabisema. Ja mingite kõvemate toonide peale hakkavad kõrvaklapid ragisema. Ma väga loodan, et see on tingitud mitte just kõige parematest kõrvaklappidest.
Esimese hooga pean ma tunnistama, et ma ei ole tegelikult just ahvivaimustuses sellest pillist. Ütleme nii - eks selle ostu tingis kuigi palju nostalgia-laks. Kaks esimest tõsisemat pilli olid mul ju mõlemad Juno'd. Küll hoopis teist masti ja hulka vähem hinnatud.. aga ikkagi. Ma igatsen neid taga. Eriti esimest. Rahvas räägib, et see Juno-D on täiest mõtetu pill, aga seal olid sees sellised saundid, mida ma enam leidnud pole. Ja vääga mahlakad... oeh.... noh jah.
Pean tunnistama, et ma pole ikka üldse analoogi-pede. Ehk siis ma ei näe nii mägedesuurust vahet analoog- ja digitaal-helil. Ma võin teoreetiliselt välja mõelda, kus ja milline see erinevus olla võiks, aga ma lihtsalt ei kuule seda. Minu arust digitaalne saund on palju huvitavam. Ju ma olen lihtsalt uue ajastu laps.
Kõik see muidugi ei tähenda veel, et ma kiirustaks Juno-106'te maha kandma. Kindlasti mitte. Ma usun, et saan seda edukalt nii stuudios kui ka laval rakendada. Mõnel suuremal laval muidugi. Ja vähe pikemal kontserdil. Lihtsalt efekti-mõttes. Et teha maitsekaid lülitusi analoog-helide maailma. Eriti puiesteesse peaks see hästi istuma.
Esiteks peame me muidugi vähe paremini tuttavaks saama. 106 ja mina.
Pean tunnistama, et ma pole ikka üldse analoogi-pede. Ehk siis ma ei näe nii mägedesuurust vahet analoog- ja digitaal-helil. Ma võin teoreetiliselt välja mõelda, kus ja milline see erinevus olla võiks, aga ma lihtsalt ei kuule seda. Minu arust digitaalne saund on palju huvitavam. Ju ma olen lihtsalt uue ajastu laps.
Kõik see muidugi ei tähenda veel, et ma kiirustaks Juno-106'te maha kandma. Kindlasti mitte. Ma usun, et saan seda edukalt nii stuudios kui ka laval rakendada. Mõnel suuremal laval muidugi. Ja vähe pikemal kontserdil. Lihtsalt efekti-mõttes. Et teha maitsekaid lülitusi analoog-helide maailma. Eriti puiesteesse peaks see hästi istuma.
Esiteks peame me muidugi vähe paremini tuttavaks saama. 106 ja mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar